Vähesed inimesed on olnud nii huvitavad ja vastuolulised kui Christopher Hitchens. Neile, kes temast midagi ei tea: Hitchens oli briti-ameerika poleemik, ajakirjanik, väitleja ja arvukate raamatute autor, kes käsitles kaasaegseid ühiskonnaprobleeme. Tema tuntumad teosed on näiteks The Trial of Henry Kissinger ja The Missionary Position: Mother Teresa in Theory and Practice. Kuigi ta tegeles väga tõsiste teemadega, polnud ta ise huumorist sugugi kaugel ja oli sageli üsna teravmeelne kuju.
Loomulikult, olles nii vastuoluline, pole mõtet eeldada, et Hitchens olnuks mingi pühak. Tegelikult ei uskunud ta ka ise pühakutesse. Ta oli väga otsekohene ateismi pooldaja ning nimetas end lausa antiteistiks. Tema seisukohad sõdade suhtes muutusid ajas – olenevalt sellest, kas tegu oli Lähis-Ida või Balkani piirkonna konfliktiga. Samuti suutis Hitchens samaaegselt nii kritiseerida kui ka toetada Ameerika presidente nagu Bill Clinton ja Bush, mis muutis ta veelgi põnevamaks tegelaseks.
Hilinenud briti-ameerika autori Christopher Hitchensi tähtsus
Christopher Eric Hitchens sündis Portsmouthis, Inglismaal. Hüüdnimega Hitch oli ta üks Suurbritannia silmapaistvamaid avalikke intellektuaale. Kuigi isa oli Inglise Kuningliku Mereväe komandör, sai Hitchensist juba 60ndate lõpus Balliol College’is (Oxfordis) trotskist. 1970. aastal lõpetas ta filosoofia, poliitika ja majanduse bakalaureuseõppe ning suundus Londonisse ajakirjanikuna tööle.
Karjääri alguses töötas ta mitmes uudisteagentuuris ja ajakirjas. Suurimateks ametiteks kujunesid tööd vasakpoolse ajakirja New Statesman ja Daily Expressi juures, ta kirjutas ka The Atlanticu, The Slate’i ja The Nationi jaoks, kus ilmus tema Minority Reporti veerg New Yorgist ja Washingtonist.
Üks tema varasemaid tuntud samme oli avalik toetus sõbrale Salman Rushdiele ja tema teosele The Satanic Verses. Hitchensi hoiak oli vankumatu — ta toetas sõnavabadust, olenemata isiklikest vaadetest. Hiljem sai temast Vanity Fairi kaastoimetaja ja ta avaldas kaks oma olulisemat teost: The Missionary Position: Mother Teresa in Theory and Practice ning The Trial of Henry Kissinger.
90ndatel ja 2000ndate alguses esines Hitchens sageli televisioonis, pidades debatte teiste intellektuaalidega ja kommenteerides poliitikauudiseid. Sel ajal ilmusid tal Why Orwell Matters, Thomas Jefferson: Author of America, Thomas Paine’s Rights of Man ja God Is Not Great: How Religion Poisons Everything. Samuti kuulus ta nn ateistlikku kvartetti koos Sam Harrise, Richard Dawkinsi ja Daniel Dennettiga.
Raamatud, millega Hitchens endale nime tegi
Kuigi Hitchens kirjutas hulgaliselt raamatuid, esseid ja artikleid, ei saa me siin kõiki käsitleda. Seega toome välja tema viis tuntumat raamatut, mis annavad hea pildi tema mõtetest ja vaadetest. Osa neist on kuulatavad ka Speechify audioraamatutena.
God Is Not Great: How Religion Poisons Everything (2007)
Raamatus God Is Not Great (2007) esitab Hitchens oma nägemuse organiseeritud religioonist, väites, et see on kogu kurjuse juur Maal. Tema hinnangul on religioon irratsionaalne ja sallimatu, soodustab hõimutunnet ja rassismi ning pidurdab inimkonna arengut. 19 peatükist koosneva teose põhifookuses on abrahamlikud usundid, kuid juttu tuleb ka idareligioonidest.
Hitch-22: A Memoir (2010)
Kui jagad Hitchensi vaateid, on tema 2010. aasta memuaar Hitch-22 tõenäoliselt parim sissevaade tema mõttemaailma. Kahjuks jäi see ka tema viimaseks raamatuks. Raamatu tutvustustuuri katkestas söögitoruvähi diagnoos. Seda raamatut saad kuulata ka Speechifys, kus seda loeb ette autor ise.
The Portable Atheist: Essential Readings for the Nonbeliever (2007)
The Portable Atheist (2007) on kogu erinevate ateistide ja agnostikute tekstidest Hitchensi toimetamisel. Muuhulgas leiab sellest Benedict de Spinoza, Bertrand Russelli, Karl Marxi, Albert Einsteini, Sam Harrise ja Richard Dawkinsi töid ning Salman Rushdie ja Ian McEwani originaaltekste.
Letters to a Young Contrarian (2001)
New Schooli ajast inspireeritud teos Letters to a Young Contrarian on suunatud noorele lugejale — Mu kallis X — ja käsitleb erinevaid väitlusviise ja vastuvoolu seisukohti. Raamatus viitab ta suurtele mõtlejatele nagu George Orwell ja Émile Zola, kes mõjutasid Hitchensi maailmavaadet.
The Trial of Henry Kissinger (2001)
Kui soovid näha Hitchensi kõige vastuolulisemat palet, kuula The Trial of Henry Kissingerit kohe Speechify. Raamat räägib endise USA riikliku julgeolekunõuniku ja välisministri Henry Kissingeri väidetavatest sõjakuritegudest. Hitchens astub raamatust läbi justkui prokurörina ning süüdistab Kissingerit sõjakuritegudes Vietnamis, Tšiilis ja mitmel pool mujal.
Hitchensi vastuolulised poliitilised vaated ja aktivism
Hitchens oli tuntud oma teravate ja tihti vastuoluliste seisukohtade poolest. Ta süüdistas katoliku kirikut fašismis, ennustas Donald Trumpi presidendiks saamist juba 2000. aastal, kritiseeris Noam Chomskyt ning aeg-ajalt ka Euroopa Liitu. Kõige enam on kõneainet pakkunud tema toetus lääne sõjalistele sekkumistele Jugoslaavias 90ndatel ja Iraagis 2003. aastal.
Hitchensi pärand
Hitchens jättis sügava jälje meie arusaamadesse viimaste aastakümnete poliitikast, ühiskonnast ja paljust muust. Kõige enam mäletatakse teda siiski vankumatu sõnavabaduse eest seisjana. Kuigi see tõi talle sageli pahandusi, ütles ta alati otse välja, mida pidas oluliseks.
KKK
Mis juhtus Christopher Hitchensiga?
Christopher Hitchens suri vähki Houstonis 2011. aastal.
Kas Christopher Hitchens oli marksist?
Kuigi ta flirdis elu jooksul mitmesuguste poliitiliste ideedega, pidas Hitchens end kuni surmani marksistiks.
Mida arvas Hitchens printsess Dianast?
Hitchens pidas printsess Dianat kerglaseks ja tühiseks, pööramata talle kuigi palju tähelepanu enne tema surma ja sellele järgnenud meediakajastust. Alles siis hakkas ta temast avalikult negatiivses võtmes rääkima ning teda sõnades ründama.
