Düsleksia mõiste on üsna lai, sest sümptomid võivad olla erinevad. Põhimõtteliselt on düsleksia keelepõhine õpiraskus. See on üldmõiste inimestele, kellel on raskusi teatud õpioskuste ja keeleoskuste, eelkõige lugemisega. Kuid sageli esineb raskusi ka kirjutamisel, õigekirjas, foneemide eristamisel ja muudes keeleoskustes.
Sageli esineb düsleksia koos teiste õpiraskustega, nagu tähelepanupuudulikkus ja hüperaktiivsushäire ehk ADHD ja muud sarnased häired.
Düsleksia mõjutab inimest kogu elu. Sümptomid võivad eluetappide lõikes muutuda. Näiteks täiskasvanul on teistsugused raskused kui lapsel. Lapsel võib see segada õppetööd, täiskasvanul töö leidmist ja hakkamasaamist.
Mõnikord on õpiraskus nii tõsine, et vajalikud on eritingimused, sihipärane tugi või eriharidus.
Mis põhjustab düsleksiat?
Täpne düsleksia põhjus pole teada, kuid ajus esineb erinevusi ülesehituses ja arengus. Ajutegevust tuleb veel uurida, et aidata vanematel, õpetajatel ja arstidel paremini mõista, kuidas toetada düsleksiaga lapsi ja täiskasvanuid.
Tundub, et düsleksial on ka geneetiline taust, sest seda esineb tihti perekonniti.
On tõestatud, et düsleksia ei ole seotud intelligentsuse, pingutuse ega õppimissooviga. Õiged õpetamismeetodid ja harjutused kodus aitavad düsleksiaga õppuritel koolis hästi hakkama saada.
Kui levinud on düsleksia?
Rahvusvahelise Düsleksia Assotsiatsiooni andmetel on umbes 20% USA inimestest düsleksia sümptomeid. Kuigi paljud neist ei vaja eriharidust, võivad neil olla tõsised raskused õigekirja, lugemise, häälikutaju, keele töötlemise, sõnade äravahetamise ja kirjutamisega.
Kuidas düsleksiat diagnoositakse?
Düsleksiat märgatakse sageli koolis. Kui lapsel on raskusi lugemissujuvuse või kirjutamisega, soovitavad õpetajad nende märkide põhjal testimist. Mõnikord märkavad vanemad ise lapse keelelisi raskusi ja viivad ta hindamisele arengu väljaselgitamiseks.
Täiskasvanu võib pöörduda arsti või psühholoogi poole lugemis- või kirjutamisraskuste tõttu ning seejärel suunatakse ta testimisele.
Düsleksia hindamine hõlmab ülesandeid ja küsimusi nii lapsele kui lapsevanemale ning vajadusel ka õpetajatele. Selle põhjal koostatakse profiil ja pannakse diagnoos. Varajane sekkumine tagab parema õpiedu – mida varem tuvastada, seda parem.
Düsleksia tüübid
Eristatakse nelja düsleksia tüüpi:
- Fonoloogiline düsleksia – nimetatakse ka kuuldeliseks või düsfonetiliseks düsleksiaks. Raske on seostada tähti ja silpe nende helidega ning neid kokku lugeda.
- Pinnadüsleksia – nimetatakse ka visuaalseks või düseidetiliseks düsleksiaks. Tekitab nägemisest tulenevaid raskusi tervete sõnade ära tundmisel. Võib raskendada uute sõnade õppimist.
- Kiire nimetamise puudulikkus – raske on kiiresti ja automaatselt nimetada numbreid, tähti, esemeid või värve. Ajutöö on aeglane ja seetõttu kulub meenutamiseks rohkem aega.
- Topeltpuudulikkusega düsleksia – raskused nii häälikute nimetamisel kui kuulmisel. Enamik nõrku lugejaid kuulub sellesse rühma.
Millised on düsleksia tunnused?
Düsleksia on spetsiifiline õpiraskus, mis võib keeleoskustes ilmneda eri viisidel. Mõned tüüpilisemad tunnused on:
- Lugemisraskused kas vaikselt või valjusti või mõlemad – raske on loetust aru saada ning esineb probleeme sõnade äratundmisel.
- Raskused lugemise, arusaamise ja meeldejätmisega.
- Väga aeglane, pingutust nõudev kirjutamine ja lugemine.
- Raskused õigekirjaga – võivad tähti suuliselt õigesti öelda, kuid ei suuda neid kirja panna.
- Väldivad lugemist ja tegevusi, mis eeldavad lugemist.
- Sageli ütlevad sõnu või nimesid valesti, raskendatud on sõnade meenutamine ja riimide leidmine.
- Ajavad sõnades, lausetes või jadades tähed, sõnad või numbrid kohati segi.
Düsleksiaga lapsel võib olla raske õppida rääkima või õppida tähti ja nende hääli. Ka võõrkeelte õppimine on keeruline.
Ka matemaatika võib olla düsleksiaga inimestel keeruline, näiteks numbrite meeldejätmise ja tehete tegemise mõttes.
Kuidas düsleksiat ravitakse?
Düsleksia kestab kogu elu ega möödu iseenesest. Õige toe ja abiga on siiski võimalik lugema ja kirjutama õppida. Varajane märkamine ja juhendamine parandavad eduvõimalusi, sest sekkumisega saab alustada varakult. Suurt rolli mängivad õpetajad, tuutorid ja terapeudid, kes tunnevad düsleksia toetamise võtteid.
Väga oluline on ka kodutugi: vanema või hooldaja juhendamine ja järjepidevad harjutused kodus.
Abivahendid nagu kõnetuvastustarkvara (nt Speechify), diktofonid, lisaaeg kontrolltöödel ja suuline hindamine võivad väga aidata.
Düsleksia on eluaegne, kuid see ei tähenda, et elu oleks läbi. Õige toe ja sekkumise korral võivad düsleksiaga inimesed edukalt hakkama saada pea igal alal, mida nad soovivad.
Korduma kippuvad küsimused
Kuidas düsleksia igapäevaelu mõjutab?
Düsleksiaga inimene kogeb raskusi lugemise, kirjutamise, õigekirja ja ka rääkimisega. Düsleksiaga lastel on tavaliselt hea taip ja nad pingutavad, kuid on raske ühendada tähti ja hääli ning lugemisel võivad tähed, sõnad või numbrid vahetusse minna. Probleeme võib olla ka jutust aru saamise ja kuulamisoskusega.
Mis on näide düsleksiast?
Düsleksiaga inimene võib lugeda väga aeglaselt või peab panema mängu rohkem pingutust kui teised. Tähed või numbrid võivad omavahel segi minna — näiteks “nüüd” loetakse “dün” või “1648” nagu “1486”. Sõnad võivad üksteisega kokku sulada. Lugemisest arusaamine võib olla raske, kui just pole kuulatud, kuidas keegi teine ette loeb.
Mida võib ravimata düsleksia kaasa tuua?
Kui düsleksiat ei toetata ega ravita, võib see põhjustada madalat enesehinnangut ja käitumisprobleeme. Tekkida võib ärevus, ebakindlus, halb eneseusk, agressiivsus, õpiraskused ja eemaldumine teistest. Inimene võib jäädagi nõrgaks lugejaks ega mõista loetut piisavalt hästi, mis omakorda pidurdab täiskasvanuna edu saavutamist.
Milline on kõige levinum düsleksia vorm?
Kõige levinum on fonoloogiline düsleksia. Selle korral on raske sõnade häälikujuppe eristada, neid kokku panna ja seostada helisid tähtedega.
Millistes asjades vajavad düsleksiaga inimesed abi?
Düsleksiaga inimesed vajavad sageli abi lugemisel ja kirjutamisel. Abiks võivad olla tehnoloogiad nagu kõnest tekstiks või tekstist kõneks (nt Speechify) või diktofonid. Sageli eelistavad nad kirjutada klaviatuuril paberi asemel. Audioraamatud võivad olla lugemisele heaks alternatiiviks.
